HRN ja ISO 12100: protsessi toetav tööriist, mitte „kiirtee vastavuseni“
Masinate riskihindamise praktikas ISO 12100 järgi käsitletakse HRN-meetodit mõnikord kui „valmis retsepti riskile“. See on mugav, kuid tekitab sisulise vea: ISO 12100 ei defineeri riski üheainsa arvuna, mis tekib lihtsa tehte tulemusel. Standard eeldab, et risk hinnatakse konkreetsete stsenaariumide kaupa (ohusituatsioon → ohtlik sündmus → kahju), ning „kahju tekkimise tõenäosust“ mõistetakse kokkupuute, sündmuse toimumise ning kahju vältimise või piiramise võimalikkuse funktsioonina. HRN-i saab kasutada korrektselt, kuid ainult siis, kui see toetab seda loogikat – mitte ei asenda seda.
See eristus määrab ära, mida me HRN-is tegelikult „arvutame“. ISO 12100 ei küsi pelgalt, millised ohud masinas esinevad. Standard suunab mõtlemise stsenaariumidele: millal inimene satub ohuala mõjupiirkonda, millise tööülesande käigus, millises masina olekus ja miks. Alles siis muutub risk reaalseks ning hinnatavaks.
Seetõttu tuleks HRN-i rakendada mitte „ohu kohta“, vaid kirjeldatud kasutusjuhu kohta. Praktikas tähendab see, et HRN-tulemus on sisukas ainult siis, kui see on seostatud konkreetse õnnetusstsenaariumiga, mitte „masina detailiga“ üldiselt.
Kahju tekkimise tõenäosus: ISO 12100 osa, mida HRN ei tohi vahele jätta
Suurim erinevus HRN-i tavapärase käsitluse ja ISO 12100 loogika vahel puudutab „tõenäosuse“ mõistet. ISO 12100 järgi ei ole kahju tekkimise tõenäosus üksik hinnang stiilis „väike / keskmine / suur“. Standard käsitleb seda kolme komponendi funktsioonina:
Just kolmas komponent jääb HRN-i kasutamisel praktikas kõige sagedamini tähelepanuta – samas on see reaalsetes õnnetustes sageli üks määravamaid. Kahel olukorral võib olla sama kokkupuude ja sarnane ohtliku sündmuse tekkimise võimalus, kuid risk võib olla täiesti erinev, sest ühel juhul on kahju välditav või piiratav, teisel juhul aga praktiliselt vältimatu.
Kui HRN peab olema kooskõlas ISO 12100-ga, tuleb seda aspekti teadlikult hinnata ja see peab mõjutama tulemust – isegi siis, kui „puhtas HRN-is“ ei ole eraldi parameetrit A (avoidance) kahju vältimise võimalikkuse jaoks.
„Puhas HRN“ praktikas: kuidas siduda LO, FE, NP ja DPH ISO 12100-ga
Klassikaline HRN kasutab nelja tegurit (LO, FE, NP, DPH) ning koondab need üheks tulemuseks (enamasti korrutisena). Valem ise ei ole probleem. Probleem tekib sellest, kuidas meeskonnad määratlevad iga teguri sisu ja valiku alused.
Kui eesmärk on kasutada HRN-i meetodit muutmata, on võtmekoht järjepidev seostamine ISO 12100 riskielementidega:
Praktikas on „puhas HRN“ ISO 12100-ga kooskõlas ainult siis, kui LO-d ei valita „tühjalt kohalt“, vaid pärast läbimõtlemist ISO 12100 riskielementide loogika järgi: kes on ohule eksponeeritud, mis on ohtlik sündmus ning kas kahju on välditav või piiratav.
ISO 12100: kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed meetodid – kuhu HRN tegelikult paigutub
ISO 12100 toob välja, et riskivähendamise otsused peaksid tuginema kvalitatiivsele meetodile ning vajaduse korral ka kvantitatiivsele. Samas eeldab standard selgelt kvantitatiivse lähenemise piiranguid: see on mõistlik ainult siis, kui vajalikud andmed on olemas, kuid praktikas on neid sageli keeruline usaldusväärselt saada.
See selgitab täpselt, miks HRN on nii levinud. HRN annab küll numbri, kuid enamasti ei ole see kvantitatiivne meetod tõenäosuslikus mõttes. Tegemist on punktisüsteemiga – poolkvantitatiivse lähenemisega –, mis korrastab hindamist, kuid jääb sisuliselt eksperthinnangule toetuvaks.
„Kvantitatiivsem“ HRN algab alles siis, kui organisatsioon loob teadlikult andmepõhja ja skaalale tugipunktid. Praktikas tähendab see:
Ilma selleta HRN toimib endiselt, kuid toimib eelkõige struktureeriva ja võrdleva tööriistana, mitte tõenäosusarvutusena.
Kuidas kasutada HRN-i teadlikult: põhimõtted, mis hoiavad meetodi ISO 12100 raamides
Praktikas ei ole eesmärk „arvutada HRN-i ideaalselt”. Eesmärk on, et HRN toetaks korrektseid projekteerimisotsuseid ning oleks kooskõlas ISO 12100 loogikaga. Selleks on määravad tööpõhimõtted, mis vähendavad subjektiivsust ja väldivad levinud lihtsustusi.
Kõige olulisemad neist on:
ISO 12100 käsitluses on HRN kõige väärtuslikum siis, kui seda kasutatakse iteratiivselt: enne kaitsemeetme rakendamist ja pärast seda. Nii ei ole number „ohutuse tõend”, vaid näitaja, kas need riskielemendid, mis pidid muutuma, ka tegelikult muutusid.
Juhtumiuuring: „puhas HRN” ummistuse kõrvaldamise stsenaariumile (ja mida see tähendab ISO 12100 järgi)
Praktikas on HRN-i parim proovikivi olukord, kus risk ei teki mitte „tavalise töö” käigus, vaid tüüpilise abitoimingu ajal.
Masina ja ülesande kontekst
Vaatleme pakkeliini lõiku, kus on konveier ja paar etteanderulli (sissehaardepunkt). Töö käigus tekivad aeg-ajalt kile või toote ummistused, mida operaator eemaldab käsitsi.
ISO 12100 analüüsis kirjeldame ohuolukordi, mitte „ohtu masinas”:
Alles sellel tasemel on mõistlik liikuda HRN-i juurde.
Valitud HRN skaala (näitlik)
Et juhtumiuuring oleks selge, kasutame lihtsaid ettevõttesiseseid klasse (oluline on järjepidevus, mitte „ideaalsed numbrid”):
Märkus: see ei ole „ainuõige HRN skaala”. See on lihtsalt kooskõlaline komplekt, mis aitab otsustusloogikat arusaadavalt näidata.
HRN hindamine – kaks varianti sama ülesande jaoks
Variant A: ummistuse eemaldamine „JOG” režiimis piiratud kiirusega ja hoitava juhtimisega
Praktilised eeldused:
Parameetrite valik:
HRN = 3 × 3 × 2 × 1 = 18
Projekteerimisjäreldus: risk on endiselt olemas, kuid see on „kontrolli all” tänu tingimustele, mis suurendavad kahju vältimise võimalikkust (just see ISO 12100 element, mida HRN peab teadlikult LO-s arvesse võtma).
Variant B: sama ülesanne, kuid reaalses olukorras „tootmine peab käima” (võimalik taaskäivitus, suurem kiirus, ajasurve)
Praktilised eeldused:
Parameetrite valik:
HRN = 3 × 3 × 4 × 1 = 36
Projekteerimisjäreldus: muutunud ei ole mitte „ohu liik”, vaid inimese ja masina suhe konkreetse tööseisundi ajal. HRN toob erinevuse välja, kuid ainult siis, kui LO hõlmab sisuliselt ka kahju vältimise võimalikkust.
NP: miks „isikute arvu kordaja” võib olla lõks (ja kuidas seda mõistlikult kasutada)
Klassikalises HRN-is on NP korrutis. Matemaatiliselt see toimib, kuid praktikas kiputakse seda ekslikult tõlgendama: tulemus hakkab vihjama, nagu kasvaks üksikoperaatori risk „iseenesest” ainuüksi seetõttu, et kõrval on teine inimene.
Uuemas lähenemises (mida kirjeldatakse ka praktilistes töövahendites, mida käsitletakse standardis ISO/TR 14121-2) esineb isikute arv sagedamini konteksti osana:
suurendab probleemi kaalu,
tõstab tegevuste prioriteeti,
mõjutab tsooni ja ligipääsu korraldust,
kuid ei pea olema „üksikriskiga” mehaaniliselt korrutatav tegur.
Kuidas seda praktikas rakendada, ISO 12100 loogikat rikkumata
Kõige selgem lahendus on hoida lahus kaks vaadet:
Risk ühe inimese kohta (unit risk) – kooskõlas ISO 12100 loogikaga
HRN arvutatakse „kõige enam ohustatud isiku“ kohta ning 99% juhtudest võetakse NP = 1. See vastab sellele, kuidas projekteerimispraktikas hinnatakse inimesele tekkiva kahju stsenaariumi konkreetses koostoimes masinaga.
Organisatsiooniline prioriteet / „ulatuse“ käsitlus – juhtimisotsus, mitte riski definitsioon
Kui stsenaarium võib puudutada mitut inimest (nt avatud tsoon, operaator + hooldustehnik, kõrvalised isikud), märgitakse raportis selgesõnaliselt:
„võimalik mitme isiku samaaegne kokkupuude: JAH/EI“
„maksimaalne isikute arv tsoonis tööülesande ajal: …“
ning selle alusel tõstetakse tegevuste prioriteeti (nt moderniseerimisplaanis, rakenduste ajakavas).
Selline lähenemine lahendab HRN-i tüüpilise probleemi: sa ei paisuta kunstlikult „operaatori riski“, kuid samal ajal ei jäta tähelepanuta asjaolu, et sama stsenaarium võib mõjutada rohkem kui ühte inimest.
Millal on NP kordajana põhjendatud (ja ei tee kahju)
NP kasutamine kordajana on üldjuhul mõistlik eelkõige siis, kui räägime stsenaariumidest nagu:
- energia vabanemine / detaili või objekti väljalend,
- tulekahju, plahvatus,
- olukorrad, kus üks rike võib samaaegselt mõjuda mitmele inimesele.
Ka siis tasub esitada metoodiline küsimus:
kas „palju kannatanuid“ ei peaks kajastuma juba kahju raskusastmes (kahju ulatuses), mitte eraldi kordajas?
Nagu riskihindamise puhul tavapärane, on määrav tulemuse tõlgendus, mitte üksnes arvuline väärtus – ning lõplik riskihindamise otsus jääb inseneri professionaalseks kaalutluseks.